Название книги:

Hõbemadu

Автор:
Оса Ларссон
Hõbemadu

ОтложитьЧитал

Шрифт:
-100%+

Hõbemadu




248. PEATÜKK
Häid jõule, reetur!

IRIS HAKKAB TOIBUMA. Ta istub ja keegi veeretab teda edasi. Kas ta on ratastoolis? Nüüd jääb ta seisma.

Ta püüab silmi lahti teha, aga päevavalguslambid laes pimestavad teda, nii et peast käib läbi valusähvatus. Ta kissitab ettevaatlikult silmi. Nagu läbi udu näeb ta läikivaks poleeritud kapipealset. Seal seisavad vedela seebi ja desinfitseerimisvahendi pudelid. Lõhnab haigla järele.

Iris paneb silmad uuesti kinni, köhatab ja küsib:

„Kus ma olen?”

Kogu keha valutab, keel on kuiva suulakke kinni kleepunud.

Ta püüab end liigutada, aga avastab siis, et on ratastooli kinni seotud.

„Kas ma olen haiglas?” küsib ta kähinal. „Kas minuga juhtus õnnetus?”

Selja taga kuuleb ta liikumist. Kontsad klõbisevad vastu põrandat. KÕPS-KÕPS-KÕPS.

„Hallo! Palun vastake! Miks ma kinni olen seotud? Kas ma murdsin selgroo? Ma … ma ei näe midagi. Valgus on nii tugev.”

Ta kuuleb, kuidas tahvelarvuti käima pannakse.

Siis kostab tuttav viis. Aisakell, aisakell, kella kauge hääl.

Temast uhkab läbi halbade eelaimuste laine. Kes mängib jõulumuusikat, selle asemel et pärast õnnetust teadvusele tulnud patsiendiga rääkida? Midagi on valesti. Suure pingutusega teeb ta silmad lahti. Pilk langeb kätele ja jalgadele. Ta on hõbeteibiga tooli kindlalt kinni seotud.

Ei, minuga ei juhtunud mingit õnnetust, mõtleb Iris. See siin pole haigla.

Tema selja taga ümiseb keegi jõululaulule kaasa. Aisakell, aisakell, na na na na naaaaa …

Irise aju hakkab kiiremini tööle. Ta püüab meenutada.



Ta mäletab, et mingid maskides segased piirasid ta sisse. Aga ta pääses nende käest minema. Keegi meelitas ta majade vahele kitsasse käiku. Ja siis … tal on ähmane mälestus, et ta tõmmati autosse.

Samal hetkel tuleb kontsaklõbin lähemale. Inimene tema selja taga võtab ratastooli käepidemetest kinni. Tool pööratakse ringi.

Iris kissitab silmi. Tema ees seisab keegi punase kleidi ja valge meditsiiniõekitliga naine. Irisele tuleb kõik meelde. See on sama tädike, kes ta autosse sundis istuma. Aga mis edasi sai? Mälu on nagu suur must tühi auk.

Naine kummardub Irise kohale. Tema nägu on nii lähedal, et nende ninaotsad puutuvad peaaegu kokku.

Must nõid! mõtleb Iris. Must nõid röövis mu ära.

„Lõpuks ometi oled ärkvel,” ütleb naine ja tema suunurgas väreleb kerge naeratus. „Kahekesi on palju toredam jõululaupäeva veeta. Häid jõule, reetur!”

249. PEATÜKK
Sa ei saa mulle midagi teha!

IRIS PÜÜAB END vabaks väänelda, aga see ei õnnestu. Sõrmed on nii kõvasti kinni teibitud, nagu oleksid need betooni valatud.

Naine naerab talle näkku. Siis haarab ta uuesti ratastooli käepidemetest ja tantsib Irisega ringi, ise samal ajal järgmisele jõululaulule kaasa lauldes.

Ruum pöörleb Irise ümber. Ta ei saa sõrmedega ühtegi võluliigutust teha. Aga ta paiskab musta nõia poole terve portsu needusi ja nõiasõnu. Ta paneb sõnadesse kogu oma jõu.

Ta püüab vabastamissõnadega oma sõrmi lahti saada. Midagi ei juhtu. Ta püüab võlusõnade abil õekitlis naist pikali lüüa. Ta püüab naist halvatuks muuta, panna talle lage pähe kukkuma. Mitte midagi ei juhtu.

„On alles tants!” hüüab naine ja keerutab metsikult ratastooli. „Ma armastan jõulukombeid! Me peaksime omale kuuse muretsema.”

Ratastool põrkab vastu seina. PÕMM!

Järsku paistab must nõid kaotavat jõulutantsude vastu igasuguse huvi. Tema suunurgad vajuvad alla, ta astub sammu tahapoole ja vajub oma töötoolile.

Iris hüüab viimase loitsu, ent siis paneb naine käed otsustavalt puusa ja tema veripunane suu pomiseb mõne lühikese sõna.

Iris kaotab hoobilt hääle. Mitte piuksugi ei pääse üle huulte, ta on täiesti tummaks jäänud.

„Kuula nüüd hoolega,” ütleb naine ja paljastab hambad nagu hoiatavalt urisev hunt. „Kõikide tempude vastu, mis su väike hiireaju suudab välja mõelda, on mul kaitseloits. Sa ei saa mulle midagi teha! Nooguta, kui sa mu jutust aru saad.”

Iris noogutab. Ta piilub ringi. Ei, see pole mingi haigla, vaid mingisugune arstikabinet. Ruumi keskel on patsientidele mõeldud lavats. Seinal on valge plakat mustade tähtedega, mis rida-realt väiksemaks muutuvad, selline, mida nägemiskontrolliks kasutatakse. Ja musta nõia valgel kitlil on rinnatasku peal suurte tähtedega nimesilt:

KOOLIÕDE MARGARETA MELANDER.

Kooliarsti kabinet, mõtleb Iris.

Nüüd taipab ta äkitselt, kes on tema röövija. Alrik ja Viggo rääkisid ju mõni aeg tagasi oma kahtlusest, et nende kooli meditsiiniõde on krati valmistaja. Nad käisid koguni ärajooksnud ämblikke ettekäändeks tuues tema korteris. Hiljem avastasid nad, et see oli hoopis tema, Iris, kes oli krati teinud. Ja nad jõudsid järeldusele, et sellel õel pole mingit süüd, nagu nad ütlesid. Kuidas nad küll eksisid!

Kuidas nad teda kutsusidki? Migreeni-Maggan, jah!

„Sa pole arg,” ütleb Migreeni-Maggan Irisele. „Seda pean ma tunnistama. Arvasin, et kuna sa minu sõnumitele ei vasta, oled sa linnast põgenenud. See oleks sinust tark tegu olnud.”

Ta raputab pead ja vaatab Irist põlastavalt.

„Kõik algas ju nii hästi,” ütleb ta. „Sa tegid, nagu ma käskisin, leidsid kummituslapse keha ja võtsid tema juurest käärid ära, sa uimastasid Alrik Dellingi ja lasid krati vabaks. Aga siis lõid sa kampa nende kahe vana tolaga, kes raamatukogu valvavad. Kaotajate liigaga. Ausalt, mida sa arvasid? Et ma ei saa sind kätte?”

Iris ei püüagi vastata. Ta istub liikumatult ja pingutab, et iga hinna eest oma pilgus peegelduvat hirmu varjata.

„Jah, muidugi,” ütleb Migreeni-Maggan naeratades ja viipab käega Irise poole. „Ole hea ja hakka nüüd rääkima, aga ära üritagi mingeid nõiasõnu lugeda või riidu kiskuda. Ma vihkan tülikaid lapsi.”

„Mis kaotajate liigaga?” küsib Iris nii ninakalt, kui veel suudab. „Ma olen hea meelega nende poolel, kelle käes on raamatukogu. Mina olen seal käinud, sina mitte.”

„Selles sa eksid,” ütleb Migreeni-Maggan ja tema pilk muutub unistavaks. „Ma käisin seal väikese tüdrukuna. Ja varsti pääsen ma sinna taas sisse. Sinu abiga. See on sinu jõulukink mulle. Aga kõigepealt …”

Ta kummardub lähemale ja sorib Irise jopetaskutes. Sealt tuleb välja Irise mobiil ja üks foto.

„Kes see veel on?” küsib Migreeni-Maggan ja uurib pilti. „Sina … ja väike õde? Mis tema nimi võiks olla?”

Irisel tõmbub sisikond külmaks. Jah, pildil on tema ise, käsi ümber väikese õe.

Miks ma küll selle pildi alles hoidsin? mõtleb ta. Ma oleksin pidanud selle ära põletama.

„Vasta!” ütleb Migreeni-Maggan ja vehib fotoga nii ägedalt Irise näo ees, et see riivab tüdruku nina.

Iris surub hambad kokku. Ta pigem sureb, kui ütleb Migreeni-Magganile, mis tema õe nimi on.

„Sellel polegi mingit tähtsust,” ütleb Migreeni-Maggan ja naeratab kavalalt. „Varsti hakkad rääkima. Ja sinu mobiilist on mulle samuti kasu.”

Migreeni-Maggan sikutab teibi Irise pöidla ümbert lahti, surub tüdruku sõrme vastu ekraani ja vabastab telefoni lukustusest. Siis toksib Migreeni-Maggan telefoni sõnumi.

„Niimoodi! Sinu sõbrad said hüvastijätusõnumi,” ütleb ta. „Et nad sind otsima ei hakkaks. Aga nüüd on aeg jõulumänge mängida, kas pole? Mis sa arvad … „Memoryst”?”

Migreeni-Maggan tõmbab valge kitli taskust välja raamatu. Iris loeb selle pealkirja. „Rahvameditsiin ja ravimtaimed”.

„Sain selle vanade tolade idioodist venna käest,” ütleb Migreeni-Maggan. „Pärast seda saatsin ta lendama. Vaene Henry. Ta oli tõepoolest …”

Ta kõõksatab ja pühib silmist paar naerupisarat, enne kui edasi räägib:

„… ta oli tõepoolest vilets lendaja. Olgu pealegi, mul on villand katsetest raamatukogu väljastpoolt avada. Aeg tiksub ja ma olen inimesi juba kõikvõimalike olenditega hirmutanud. Ometi peab vana kaitseloits vastu. Aga ma tean juhuslikult, et raamatukogu põranda all elab koletis. See magas seal juba enne raamatukogu ehitamist. Koletis on kaitseloitsu mõju all, saad aru? Niisiis saab koletist äratades avada raamatukogu ka seestpoolt.”

Migreeni-Maggan koputab oma pika lakitud küünega vastu raamatukaant.

Selle vahelt kukub midagi välja ja maandub kõlinal põrandal. KÕLKSTI! Iris jääb põrandale vahtima. See on münt. Ja ta tunneb selle ära.

Viggo auguga võlumünt!


250. PEATÜKK
Viggo Delling on reetur!

VIGGO VÕLUMÜNT! MÕTLEB Iris ja vahib ravimtaimeraamatu vahelt põrandale kukkunud auguga münti.

Migreeni-Maggan korjab mündi üles ja keerutab seda sõrmede vahel, siis kaotab ta selle vastu huvi ja paneb raha kapi peale. Ta jätkab raamatu lehitsemist.

Münt särab kapi peal. Viggo tegi sellega ju pidevalt igasuguseid trikke. Kuidas sattus see raamatu vahele, mille keegi salajasest raamatukogust on varastanud?

Iris mõtleb, nii et ajud ragisevad. Migreeni-Maggan ütles, et ta sai raamatu Tere-Henry käest, ent Iris teab, et Tere-Henry ei käinud iialgi raamatukogus. Küll aga käis seal Viggo. Palju kordi. Mingil kombel on Viggo seotud sellega, et raamat on nüüd Migreeni-Maggani käes. Viggo Delling on varas ja reetur. Muud võimalust ei ole.

„Selles raamatus on õpetus, kuidas raamatukogu all uinuvat koletist äratada,” ütleb Migreeni-Maggan. „Ainult et võlusõnad on kodeeritud. Tekstist pole võimalik aru saada! Selleks on mul vaja koodi. Ja selle saan ma sinu käest.”

 

Koletis? mõtleb Iris. Kood?

„Sa oled raamatukogus käinud,” ütleb Migreeni-Maggan. „Laes on pikk tähejoru. See ongi kood. Kui sa mulle selle tähthaaval ette loed, lasen ma sind vabaks.”

Iris tõmbab sügavalt hinge.

Ta ei lase mind iialgi vabaks, mõtleb ta.

Migreeni-Maggan kummardub lähemale ja sosistab Irisele kõrva. Irisel jooksevad judinad üle selja, kui ta kaelal Migreeni-Maggani hingeõhu soojust tunneb.

„Olgu pealegi, sa saad kindlasti aru, et ma ei lase sind vabaks. Aga kui sa mulle koodi annad, siis jätan su õe ellu. Kohe, kui olen raamatukogu oma valdusse saanud, tapan ma selle valvurid ja nende sõbrad.”

Iris mõtleb palavikuliselt. Tal on meeles, et lakke on maalitud terve rodu tähti, ent need ei moodusta sõnu. Kuidas peaks ta neid mäletama?

Iris raputab pead.

„See on võimatu,” ütleb ta. „Need on ju huupi valitud suvalised tähed.”

Migreeni-Maggani silmad tõmbuvad kissi.

„Sa valetad,” ütleb ta. „Sul on noor ja terve aju. Sul on äärmiselt hea mälu, sa oskad peast paljusid loitse ja sõnumisi.”

„Ma ei valeta.”

„Bla-bla-blaa,” ütleb Migreeni-Maggan. „Eks siis talitame teisiti. Lõppude lõpuks on ju jõululaupäev ja meil peab tore olema.”

Migreeni-Maggan võtab kirjutuslaua alt suure kohvri. Ta teeb selle lahti, kohver on täis meigipurke ja kreemituube. Aga need kõik näevad väga vanad välja.

„Minu nõiaapteek,” ütleb Migreeni-Maggan uhkelt. „See on hea viis selle peitmiseks. Millisel naisel pole siis kohvritäite kaupa meigitarbeid?”

Migreeni-Maggan sirutab käe suure pappkarbi poole, mis seisab ratastega laual. Karbis on süstlad. Ta võtab sealt ühe, surub nõela meigipurki ja tõmbab süstla sogast kollast vedelikku täis.

„Ma pole peaaegu saanudki oma segusid kasutada,” ütleb Migreeni-Maggan ja koputab sõrmega süstla pihta. „Mõni aeg tagasi oli mul küll rõõm koolisööklas veidi pannkooke ära mürgitada, ehkki kogemata sõi neid vale jõmpsikas.”

Migreeni-Maggan tõmbab Irise käsivarre ümbert teibi ära.

„Ma olen kevadest saadik koolis õena töötanud,” jätkab ta, „ja see on olnud suurepäraseks kattevarjuks. Aga kohutavalt igav on tohterdada tattninasid, kes tulevad siia oma kriimustuste ja peavalu üle virisema. Sama käib ka läbipõlenud õpetajate kohta. Tead, ravimine ja lohutamine pole õigupoolest minu rida. Nüüdsest on kõik teisiti!”

Iris surub hambad kokku, kui Migreeni-Maggan nõela talle käsivarde torkab. Ta näeb õudusega, kuidas nõel läbi naha tungib ja kollakashall vedelik veeni kaob.

„Mis see on?” hingeldab Iris. „Mida sa mulle süstisid?”

„Natuke tõeseerumit,” vastab Migreeni-Maggan rahulolevalt. „Minu enda retsepti järgi tehtud. Kui see kehas on, siis ei suuda keegi tõde varjata.”

Migreeni-Maggan toetab selja vastu tooli seljatuge.

„Nii … kes on tüdruk pildil ja mis on tema nimi?”

Iris avab suu, et Migreeni-Maggan pikalt saata. Ent oma õuduseks ei ole ta võimeline ennast sugugi valitsema ja kuuleb end ütlemas:

„See on minu õde. Tema nimi on Gloria Ackermand.”

„Tubli tüdruk,” ütleb Migreeni-Maggan naeratades. „Kas pole tore siin jõululaupäeva õhtul niimoodi istuda ja teineteist tundma õppida? Nii … nüüd räägid mulle kõik Estrid ja Magnar Mimeri ja raamatukogu kohta. Meil on aega laialt. Keegi ei tea, et me siin oleme. Ma tõin sind siia töötajate ukse kaudu. Polnud ju vaja, et peaukse valvekaamerad oleksid meid salvestanud, eks ole? Nii et millest me alustame? Võib-olla siis nendest tattninadest, Alrik ja Viggo Dellingist.”

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?

Издательство:
Eesti digiraamatute keskus OU
Серии:
PAX
Метки:
Поделится: