Название книги:

Metro 2035

Автор:
Dmitri Gluhhovski
Metro 2035

ОтложитьЧитал

Шрифт:
-100%+




Дмитрий Глуxовский

Метро 2035

ACT, Москва 2007


Toimetanud Ene Poll

Kujundanud Villu Koskaru


Agreement by www.nibbe-wiedling.com


© Dmitry Glukhovsky


Tõlge eesti keelde © Erle Nõmm ja Tänapäev, 2017

Kaanekujundus ja kaardid © Heyne


ISBN 978-9949-85-191-1

ISBN 978-9949-85-210-9 (epub)


www.tnp.ee

Trükitud Printon AS trükikojas


1. peatükk
SIIN MOSKVA

„Ei tohi, Artjom.”

„Tee lahti. Tee lahti, ütlen ma.”

„Jaamaülema käsk... Ta ei lubanud mitte kedagi välja lasta.”

„Pead mind idioodiks või? Mis tähendab mitte kedagi? Kes see „mitte keegi” on?”

„Mul on käsk! Jaama kaitsmise eesmärgil… Kiirguse eest…Ei tohi lahti teha. Mul on käsk. Saad aru?!”

„Kas Kuivetu andis sulle käsu? Kas minu kasuisa andis sulle sellise käsu? Tee lahti.”

„Ma saan ju sinu pärast vastu pead, Artjom…”

„Ma teen siis ise, kui sina ei saa.”

„Halloo... Sanseitš... Jah, postile... Artjom on siin... Teie oma. Mis ma temaga teen? Jah. Ootame.”

„Kitusid ära, jah? Tubli, Nikitska. Kitusid ära. Kao minema! Ma teen niikuinii lahti. Lähen niikuinii!”

Kuid vahtkonnaruumist hüppasid välja veel kaks, pressisid end Artjomi ja ukse vahele, hakkasid teda kergelt tõukama, hellalt. Artjom, väsinud, silmade ümber ringid, sest ta polnud veel pärast eilset pinnalkäiku toibunud, ei tulnud tunnimeestega toime, kuigi keegi ei kavatsenudki temaga kakelda. Uudishimulikud hakkasid kogunema: kriimud poisikesed, kelle juuksed olid läbipaistvad kui klaas, pundunud perenaised, kelle käed olid sinised ja terasjad lõputust küürimisest jäises vees, väsinud farmerid parempoolsest tunnelist, varmad mida tahes mõttetult jõllitama. Sosistati. Nad justkui vaatasid Artjomi ja samas ka mitte; nende nägudel oli kurat teab mis.

„Muudkui käib ja käib. Milleks saalida?”

„Jajah. Ja uks on iga kord pärani lahti. Sealt puhub, muide, ülevalt puhub! Äraneetu...”

„Kuule, ei tohi ju... Ei tohi temast nii rääkida. Ta on ikkagi... Meid kõiki. Päästnud. Sinu lapsed ju.”

„Päästis jah. Aga mis nüüd? Kas ta päästis nad selleks või? Ise neelab röntgenit ja meie ka... Seltsis segasem.”

„Mida kuradit ta seal käib? Oleks vähemalt mille nimel! Milleks!”

Aga siis ilmus nende nägude sekka üks: kõige olulisem. Vuntsid hooletusse jäetud, juuksed – hõredad ja juba üleni hallid – on veetud sillana üle paljaku. Nägu on voolitud ainult sirgete joontega; ei mingeid ümarusi. Ja ülejäänu on temas jäik, kummine, ei näri läbi, nagu oleks inimene võetud ja elusast peast ära vinnutatud. Hääl samuti vinnutatud.

„Minge kõik laiali. Kas kuulsite?”

„Kuivetu. Kuivetu tuli. Las viib enda oma ära.”

„Onu Saš...”

„Jälle sina, Artjom? Me ju rääkisime sinuga...”

„Tee lahti, onu Saš.”

„Minge laiali, kellele ma ütlesin! Pole siin midagi vahtida! Aga sina tule kaasa.”

Artjom istus selle asemel põrandale, poleeritud külmale graniidile.

Toetus seljaga vastu seina.

„Aitab,” vormis Kuivetu sõna ainuüksi huultega, hääletult. „Inimesed sosistavad juba niigi.”

„Mul on vaja. Ma pean.”

„Seal pole midagi! Mitte midagi! Sealt pole midagi otsida!”

„Ma ju rääkisin sulle, onu Saš.”

„Nikita! Mida sa passid siin? Mine, saada kodanikud ära!”

„Just nii, Sanseitš. Kes ootab erikutset? Liiguta, liiguta ennast...” vuristas Nikitska, ajades rahvahulka laiali.

„Sa ajasid jama. Kuule...” Kuivetu laskis endast õhu välja, lõdvenes, tõmbas kulmu kipra, laskus Artjomi kõrvale. „Sa ajad end ju hauda. Arvad, et see riietus kaitseb sind fooni eest? See on nagu sõel! Sitsikleidist on ka rohkem kasu!”

„Ja siis?”

„Isegi stalkerid ei käi nii sageli üleval kui sina... Oled sa proovinud doosi arvutada? Kas sa tahad elada või otsad anda?”

„Olen kindel, et kuulsin seda.”

„Aga mina olen kindel, et sulle viirastus. Seal pole kedagi, kes võiks signaale saata. Mitte kedagi, Artjom! Kui palju ma pean sulle rääkima? Kedagi pole jäänud. Mitte midagi peale Moskva. Peale meie siin.”

„Ei usu.”

„Arvad, et mind huvitab, mida sa usud ja mida mitte?! Küll aga läheb mulle korda, kui sul langevad juuksed peast välja! Mulle läheb korda, kui sa hakkad verd kusema! Tahad, et sul riist otsast kuivaks?!”

Artjom kehitas õlgu. Oli mõnda aega vait, vaagis. Kuivetu ootas.

„Ma kuulsin seda. Tookord, tornis. Ulmani raadiosaatjast.”

„Aga peale sinu ei kuulnud seda keegi. Kogu selle aja jooksul, kui palju ka pole kuulatud. Tühi eeter. Ja nüüd?”

„Ja mina lähen üles, ongi kõik. Ongi kõik.”

Artjom tõusis jalgele, ajas selja sirgu.

„Ma tahan lapselapsi,” ütles Kuivetu talle alt.

„Et nad elaksid siin? Maa all?”

„Metroos,” parandas teda Kuivetu.

„Metroos,” nõustus Artjom.

„Nad elavad siin täitsa normaalselt ära. Vähemalt sünnivadki. Muidu...”

„Käsi neil lahti teha, onu Saš.”

Kuivetu vahtis põrandat. Musta läikivat graniiti. Midagi seal ilmselt oli.„Oledsakuulnud,midainimesedräägivad?Etsulonkatussõitma hakanud. Tookord, tornis.”

Artjom manas näole naeratuse.

Hingas sisse.

„Tead, mida oleks tulnud lastelaste saamiseks teha, onu Saš? Oleks pidanud oma lapsed sigitama. Siis oleks saanud neid kamandada. Siis oleksid ka lapselapsed sinu, mitte kurat teab kelle nägu.”

Kuivetu sulges silmad. Möödus hetk.

„Nikita, tee talle lahti. Las tõmbab minema. Las kärvab maha. Ükskõik.”

Nikitska kuuletus vaikides. Artjom noogutas rahulolevalt.

„Tulen varsti tagasi,” ütles ta Kuivetule juba puhvrist.

Too ajas end seina najale toetudes püsti, keeras kühmus selja Artjomi poole ja lonkis jalgu järele vedades minema, poleerides graniiti.

Puhvri uks mürtsatas lukku langedes. Lae all süttis erevalge pirnike, kakskümmend viis aastat garantiid, peegeldus nõrga talvise päikesena räpastel kahhelkividel, millega puhvris oli kaetud kõik, välja arvatud üks raudsein. Katkine plasttool – et tõmmata hinge või nöörida saapaid –, konksu otsas lonti vajunud keemiakaitseülikond, põrandas oli renn ja tilpnes kummivoolik – desaktiveerimiseks. Nurgas seisis veel armeeranits. Ja seinal rippus sinine toru, nagu telefoniautomaadis.

Artjom ronis kaitseülikonda – avarasse, justkui võõrasse. Võttis kotist välja gaasimaski. Tõmbas kummi laiaks, sikutas pähe, pilgutas silmi, püüdes harjuda vaatama läbi ümmarguste uduste aknakeste. Haaras toru.

„Valmis.”

Kuuldus läbitungiv krigin ja rauast sein – mitte sein, vaid hermeetiline värav – kerkis üles. Väljast paiskus läppunud ja niisket lehka. Artjom tõmbus külmast kühmu. Ta vinnas ranitsa selga – see oli raske, nagu oleks inimese oma turjale istuma pannud.

Üles viisid lõputu eskalaatori kulunud ja libedad astmed. VDNH[1.]

metroojaam – kuuskümmend meetrit maa all. Just piisav sügavus, et lennukipommid ei raputaks. Muidugi, kui tuumalõhkepea oleks tabanud Moskvat, oleks siin klaasiga täidetud süvend. Aga kõik raketipead püüti kinni kõrgel linna kohal; maale langesid vihmana ainult nende tükid – kiirgavad, kuid lõhkemisvõimetud. Seepärast oli Moskva peaaegu terve ja isegi endise enda moodi – nii nagu muumia sarnaneb elusale tsaarile. Käed on omal kohal, jalad on omal kohal; naeratus...

Aga teistel linnadel polnud raketitõrjet.

Artjom ägises, sättides ranitsa mugavamini, lõi vargsi risti ette, libistas pöidlad liiga lõtvade rihmade alla, et need pingumale tõmmata, ja läks üles.

•••

Kiivri rauale koputas vihm, näis, et see kopsis Artjomile kumedalt otse pähe. Kummisäärikud vajusid porri, rooste voolas niredena kusagilt ülevalt kuhugi alla, taevas oli pilvedega kaetud – täiesti umbne – ja tühjad majad seisid ümberringi, kõik ajahambast puretud. Selles linnas polnud hingelistki. Juba kakskümmend aastat mitte hingelistki.

Läbi allee, mis koosnes niisketest raagus jändrikest, paistis VDNH hiiglaslik sissepääsukaar. On see vast kunstkamber: libaantiiktemplites olid välja pandud lootuselooted tulevasele hiilgusele. Hiilgus pidi saabuma varsti – homme. Ainult et homset ei saabunud.

Hukatuslik paik – VDNH.

Paar aastat tagasi elas siin veel igasugune rämps, aga nüüd polnud jäänud sedagi. Lubati, et kohe-kohe väheneb radiatsioonifoon ja võib hakata tasahilju tagasi tulema, näete, üleval kubiseb mutantidest, aga nemadki on elusolendid, kuigi moonutatud.

Välja kukkus vastupidi: jäine koorik sulas maapinnalt, maa hakkas hingama ja higistama, foon tõusis. Mutandid klammerdusid oma küünistega elu külge – ja kes jalga ei lasknud, see kõnges. Aga inimene istus maa all, elas metroojaamades ega kavatsenudki surra. Inimesele pole palju vaja. Inimene teeb igale rotile ära.

 

Loendur tärises, arvutas Artjomile doosi. Ei võta seda enam kaasa, mõtles Artjom, ainult närvi ajab. Mis vahet seal on, kui palju täis tiksub? Mida see muudab? Kuni töö pole tehtud, tärisegu või ribadeks.

„Las räägivad, Ženj. Las arvavad, et katus sõidab. Neid ju polnud siis... Tornis. Nad ei käi oma metroost ju üldse väljas. Kust nemad peaksid teadma? Katus... Ma pommitasin neid kõiki... Ma ju seletan: täpselt sellel hetkel, kui Ulman pani katusele antenni püsti... Kuni ta seda häälestas... Midagi oli. Ma kuulsin! Ei, raisk, ei viirastunud. Ei usuta!”

Liiklusssõlm tõusis tema pea kohal tagajalgadele, asfaldilindid hakkasid lainetama ja tardusid, raputades autod maha; need kukkusid, kuidas juhtub, kes neljale käpale, kes seljale, ja kõngesid sellistes poosides.

Artjom vaatas põgusalt ringi ja hakkas astuma mööda estakaadile viiva tee karedat väljasirutatud keelt. Minna polnud palju – ehk poolteist kilomeetrit. Järgmise keele juures turritasid Trikoloori kõrghooned, mis olid varem võõbatud pidulikult valgeks, siniseks ja punaseks. Aeg maalis hiljem kõik halliga üle, omamoodi.

„Aga miks ei usuta? Lihtsalt ei usuta ja kõik. Nojah, keegi ei kuulnud kutsungeid. Aga kust nad neid kutsungeid kuulavad? Maa alt. Keegi ei hakka ju ainult selle pärast üles minema... On ju õige? Mõtle ise: on see võimalik, et mitte keegi peale meie ei jäänud ellu? Kogu maailmas mitte keegi? Ah? Jama ju! Kas pole jama?”

Polnud tahtmist vaadata Ostankino teletorni, aga seda mitte näha polnud ka võimalik: keera sellest eemale või mitte, see pendeldab alati serva peal – nagu kriimustus gaasimaski klaasil. Must niiske, vaateplatvormi murdunud kepinupp; nagu oleks kellegi rusikas käsi maa alt välja tulnud, justkui oleks keegi hiiglane tahtnud maa alt pealispinnale tungida. Aga ta jäi kinni punasesse Moskva savisse, ta rudjuti jäika niiskesse maasse, rudjuti ja litsuti laiaks.

„Kui ma olin tookord tornis...” osutas Artjom peaga hillitsetult selle suunas, „kui nad kuulasid eetrit, üritasid kinni püüda Möldri kutsungeid... Läbi selle kahina... Olen valmis vanduma mille nimel tahes... Oli! Midagi oli!”

Alasti metsa kohal ulpisid kaks kolossi – Tööline ja Kolhoositar, tardunud oma kummalises poosis, nagu liugleksid jääl või keerutaksid tangot, kuid teineteisele otsa vaatamata, justkui sootud. Aga kuhu nad siis vaatavad? Huvitav, kas nad näevad oma kõrguselt, mis on silmapiiri taga?

Vasakule jäi VDNH kuradiratas, hiiglaslik nagu Maad pöörlema paneva mehhanismi hammasratas. Ratas seisis koos mehhanismiga juba kakskümmend aastat paigal ja roostetas nüüd tasakesi. Hoog oli otsa saanud.

Rattale oli kirjutatud „850”: nii palju aastaid täitus Moskval, kui see püsti pandi. Artjom arvas, et pole mõtet seda arvu parandada: kui pole kedagi, kes aega loeb, jääb aeg seisma.

Inetud ja rõõmutud pilvelõhkujad, mis näisid enne valge-sini-punastena, kasvasid poole maailma suuruseks: kiviga visata. Kõige kõrgemad hooned piirkonnas, kui mitte arvestada purustatud torni. Just see, mida vaja. Artjom ajas pea kuklasse, jõudis pilguga tippu. Sellest lõi kohe põlvedesse valu.

„Võib-olla täna…” päris Artjom küsimärgita, kuigi mäletas, et taeva kõrvad on pilvevatti täis.

Seal muidugi ei kuuldud.

Trepikoda.

Trepikoda nagu trepikoda ikka.

Koodlukk on kui vaenelaps, rauduks on elektrivooluta, majahoidja akvaariumis on kärvanud koer, postkastid kolisevad tuuletõmbuses plekiselt, neis pole kirju ega reklaamiprügi. Kõik on juba ammu kokku korjatud ja ära põletatud, et vähemalt käsigi soojendada.

All on kolm läikivat Saksa lifti, uksed avali ja kiiskava roostekindla sisikonnaga, nagu võiks neist igaühega praegu selle kõrghoone tippu tõusta. Artjom vihkas neid selle eest. Kõrval on tuletõrjekäigu uks. Artjom teadis, mis on selle taga. Oli juba kokku lugenud: nelikümmend kuus astet jalgsi. Kolgatale ikka jalgsi.

„Alati... Jalgsi...”

Ranits kaalus praegu terve tonni; see tonn surus Artjomi betooni, segas astumast, eksitas sammu. Aga Artjom astus ikkagi – nagu üleskeeratud; ja rääkis nagu üleskeeratud.

„Ja mis siis, et pole tõrje... rakette... Ükskõik... Pidid ju... Pidid ju veel kusagil... Inimesed... Ei saa olla, et ainult siin... Et ainult Moskvas... Ainult metroos... Maa ju... Seisab... Pole tükkideks purunenud... Taevas... Puhastub... Ei saa ju olla... Et kogu Maa... Ameerika... Ja Prantsusmaa... ja Hiina... Aga mingisugune Tai... See ei teinud ju kellelegi midagi... Seda pole ju millegi eest...”

Artjom polnud muidugi oma kahekümne kuue eluaasta jooksul käinud ei Prantsusmaal ega Tais. Ta ei leidnud peaaegu üldse vana maailma eest: jäi sündimisega hiljaks. Uuel maailmal on kasinam geograafia – VDNH metroojaam, Lubjanka metroojaam, Arbatskaja metroojaam... Ringliin. Aga vaadates harva kätte juhtuvates turismiajakirjades Pariisi ja New Yorgi fotosid, mida hallitus oli filtreerinud, tundis Artjom südamega, et need linnad on veel kusagil olemas, seisavad, pole otsa saanud. Võib-olla ootavad teda.

„Miks peaks... Miks peaks alles jääma ainult Moskva? See pole loogiline, Ženj! Saad aru? Pole loogiline! Tähendab... Tähendab, me ei suuda... Nende kutsungeid... Kinni püüda... Veel. Tuleb lihtsalt jätkata. Ei tohi käsi rüppe lasta. Ei tohi...”

Kõrghoone oli tühi, aga tõi siiski kuuldavale helisid, elas: rõdudest lendas sisse tuul, paugutas uksi, hingas vilinal liftišahtides, kahistas millegagi võõrastes köökides ja magamistubades, teeskles naasnud pererahvast. Aga Artjom ei uskunud teda enam, ei pööranud isegi ümber ega astunud külalisena sisse.

On ju teada, mis on rahutult paukuvate uste taga: paljaks röövitud korterid. Jäänud olid ainult põrandale laiali loobitud fotod – võõrad surnud olid pildistanud end mitte kellelegi mälestuseks – ja täiesti lohmakas mööbel, mida ei saa enda järel tarida metroosse ega teise ilma. Teistes majades olid aknad lööklaine tõttu eest lennanud, aga siin olid pakettaknad, need olid vastu pidanud. Ent kahe aastakümnega olid kõik kattunud tolmuga, justkui kae tõttu pimedaks jäänud.

Varem võis mõnes korteris endist peremeest kohata: tonksab gaasimaski londiga mõnda mänguasja ja nutab londi kaudu inisedes, kuulmata, et talle on astunud keegi selja tagant ligi. Aga nüüd pole enam ammu kedagi ette juhtunud. Keegi jäi lamama, auk seljas, selle oma lollaka mänguasja kõrvale, aga teised vaatasid teda ja said aru: üleval pole kodu ega ülepea midagi. Betoon, tellis, lörts, mõranenud asfalt, kollased luud, üleüldine kõdu, ja foon. Nii on Moskvas ja nii on kogu maailmas. Kusagil pole elu peale metroo. Fakt. Üldteada.

Kõik teavad seda peale Artjomi.

Äkki on otsatul Maal veel üks paik, mis on inimesele kõlbulik? Artjomile ja Anjale? Kõigile jaama asukatele? Koht, kus pea kohal poleks malmlage ja kus saaks kasvada taevani? Ehitada endale oma maja, panna alus oma elule ja asustada sealt aegamisi uuesti kogu lagedaks põletatud maa?

„Kõik meie omad... Paigutaks... Värske õhu kätte... Elaksime...”

Nelikümmend kuus korrust.

Oleks võinud peatuda ka neljakümnendal ja kolmekümnendalgi; keegi ei öelnud ju Artjomile, et tuleb tingimata päris tippu välja minna. Aga ta oli millegipärast endale pähe võtnud, et kui tal midagi välja tulebki, siis ainult seal, katusel.

„Muidugi... Mitte... Mitte nii... Kõrgel... Nagu tornis... Tookord... Aga... Aga...”

Gaasimaski aknakesed hakkasid higistama, süda murdis rinnakorvist välja ja keegi kompis justkui väitsaga, kust Artjomi roide alla pugeda. Gaasimaski filtrite kaudu sai hingata kasinalt ja pingutades, nappis elu, ja jõudnud neljakümne viiendani, nagu tookord, tornis, ei pidanud Artjom vastu ja tõmbas endalt ahistava kumminaha maha. Ahmis magusat ja kibedat õhku. Hoopis teist õhku kui metroos. Värsket.

„Kõrgus... Võib-olla... Sealsamas... Kolmsada meetrit... Kõrgus... Sellepärast võib-olla... Sellepärast vist... Kõrgelt... Püüab...”

Ta heitis seljast ranitsa: jõudis kohale. Surus kiviks tardunud seljaga luugi kaanele, litsus selle välja, astus platvormile. Ja kukkus alles siis. Lebas kummuli, vaatas pilvi, mis olid käeulatuses; veenis südant, rahustas hingamist. Siis tõusis püsti.

Vaade oli siit...

Nagu oleks juba surnud, lennanud paradiisi, aga takerdunud äkki klaasist laele ning jäänud ripnema ja kõlkuma selle lae alla, ei siia ega sinna. Aga on selge, et alla tagasi ei saa selliselt kõrguselt enam minna: kui oled ülevalt näinud, kui mänguasjalik on kõik maal tegelikult, kuidas saab seda kõike siis pärast taas tõsiselt võtta?

Naabruses kõrgusid veel kaks samasugust pilvelõhkujat, varem värvikirevad, nüüd hallid. Aga Artjom ronis alati just selle hoone otsa. Nii oli õdusam.

Pilvede vahele tekkis hetkeks laskeava, sellest tulistas päike; ja äkki tundus, et kõrvalmajas läigatas miski, kas siis katuselt või ühe ülemise korteri tolmusest aknast. Nagu oleks keegi kiire peegliga kinni püüdnud. Aga kuni ta jõudis tagasi vaadata, barrikadeeris päike end taas ja kiir kadus. Enam ei olnud.

Pilk eksles iseenesest kogu aeg, kuidas ka Artjom poleks silmi mujale pööranud, ümbersündinud metsale, mis oli kasvanud Botaanikaaia kohale. Ja mustale paljale tühimikule selle südamikus. Nii surnud koht, nagu oleks issand läigatanud sellele põleva väävli jäänuseid. Aga ei, mitte issand.

Botaanikaaed.

Artjom mäletas seda teistsugusena. Ainult seda ta mäletaski kaotsiläinud sõjaeelsest maailmast.

Imelik asi: kogu su elu koosneb kahhelkivist, tüübingutest, tilkuvatest lagedest ja niredest põrandal relsside kõrval, graniidist ja marmorist, umbsusest ja elektrivalgusest.

Aga ühtäkki on selles pisitilluke tükike midagi muud: jahe maihommik, lapselikult õrn äsjatärganud rohelus sihvakatel puudel, värviliste kriitidega täisjoonistatud pargiteed, piinav järjekord plombiiri järele ja see plombiir ise, topsikeses, mitte lihtsalt magus, vaid lihtsalt ebamaine. Ja ema hääl – aja, nagu vasest telefonikaabli tõttu, nõrgenenud ja moonutatud. Ja tema käe soojus, millest püüad mitte lahti lasta, et mitte kaotsi minna – hoiad kogu jõust. Kuigi kas sellist asja saab mäletada? Vist mitte.

Ja see kõik, teine – on sedavõrd kohatu ja võimatu, et sa ei mõistagi enam, kas see on juhtunud sinuga ilmsi või nägid seda lihtsalt unes? Aga kuidas sa saad seda unes näha, kui pole midagi sellist kunagi näinud ega tundnud?

Artjomil püsisid silme ees kriidijoonistused teeradadel ja kuldsete nõeltega päike läbi aukliku lehestiku ja jäätis pihus ja oranžid naljakad pardid pruunil tiigipeeglil ja võnkuvad sillakesed üle selle sügiseselt näiva tiigi – nii hirmus on vette kukkuda, aga veel hirmsam on kukutada sinna vahvlitopsike!

Aga tema nägu, oma ema nägu, ei suutnud Artjom meenutada. Püüdis seda esile manada, palus vastu ööd, et näeks seda vähemalt uneski, olgu nii, et ta unustab selle hommikuks – kuid midagi ei tulnud välja. Kas tõesti polnud tema peas pisikest nurgakest, kus ema võinuks end peita ning oodata surma ja pimeduse möödumist? Ilmselt mitte. Kuidas saab inimene olemas olla ja täitsa ära kaduda?

Aga see päev, see maailm – kuhu said need kaduda? Alles nad ju olid – siinsamas, kõrval, pruugib vaid silmad sulgeda. Muidugi saab neisse tagasi minna. Nad pidid kusagil Maal pääsema, alles jääma – ja hüüdma neid, kes on kaotsi läinud: meie oleme siin, aga kus teie olete? Tuleb neid ainult kuulda. Tuleb ainult osata kuulata.

Artjom pilgutas silmi, pühkis lauge, et silmad näeksid jälle tänast, mitte kakskümmend aastat tagasi. Istus maha, tegi ranitsa lahti.

Seal oli raadiojaam – sõjaväe oma, tohutu suur, roheline, kriimudega – ja veel üks riistapuu: rauast kast väntkäepidemega. Isetehtud dünamomasin. Päris põhjas oli nelikümmend meetrit juhet, raadiojaama antenn.

Artjom sõlmis kõik traadid kokku, tegi katusel tiiru, kerides juhtme lahti, pühkis vee näolt ja pani gaasimaski taas vastu tahtmist pähe. Pigistas kõrvaklapid pähe. Silitas sõrmedega klahve. Keeras dünamomasina käepidet: diood pilgutas silma, peopesas hakkas sumisema, vibreerima nagu elusolend.

Ta klõpsas lülitit.

Sulges silmad, sest kartis, et need segavad tal püüda raadiolainete mürast pudelit kirjakesega kaugelt mandrilt, kus keegi on veel ellu jäänud. Lõi lainetel kõikuma. Ja keerutas dünamot – nagu oleks sõudnud täispuhutaval parvel käega.

Kõrvaklapid lõid sumisema, hakkasid läbi sahina undama peenikest „iiiiiu”d, köhatasid nagu tiisikusehaige; vaikisid mõnda aega ja hakkasid taas sumisema. Nagu oleks Artjom jalutanud tuberkuloosiisolaatoris, otsides, kellega juttu puhuda, aga mitte ükski haige polnud teadvusel; ainult põetajad surusid sõrme huulile ja tegid rangelt „ššššš”... Siin ei tahtnud keegi Artjomile vastata, keegi ei kavatsenud elada.

 

Piiterist ei midagi. Jekaterinburgist ei midagi.

London vaikis. Pariis vaikis. Vaikisid Bangkok ja New York.

Enam ammugi polnud oluline, kes seda sõda alustas. Polnud tähtis, miks see algas. Milleks? Kas ajaloo tarvis? Ajalugu kirjutavad võitjad, aga siin polnud kellelgi kirjutada ja varsti pole kellelgi lugeda.

Sšššš...

Eetris oli vaikus. Ääretu vaikus.

Iiiiu...

Orbiidil tolknesid rahutud sidesatelliidid: keegi ei kutsunud neid ja nad olid üksindusest hullumas ning sööstsid Maale, et pigem õhus ära põleda, kui niisama olla.

Ei ühtki sõna Pekingist. Ja Tokyo on haud.

Aga Artjom keerutas ikkagi seda neetud käepidet, keerutas seda edasi-tagasi.

Kui vaikne oli! Võimatult vaikne. Talumatult.

„Siin Moskva! Siin Moskva! Vastake!”

See on tema, Artjomi, hääl. Nagu alati, ei jõudnud ta ära oodata, ei pidanud vastu.

„Siin Moskva! Vastuvõtt! Vastake!”

Iiiiiiu.

Mitte peatuda. Mitte alla anda.

„Peterburi! Vastake! Vladivostok! Vastake Moskvale! Rostov! Vastake!”

Mis sinuga on, Piiter? Kas sa oled tõesti nii armetu, armetum kui Moskva?! Mis seal sinu asemel on? Klaasjärv? Või on hallitus su nahka pannud? Miks sa ei vasta? Ah?

Kuhu oled jäänud sina, Vladivostok, uhke linn teises maailma otsas? Sa olid meist ju nii kaugel, kas tõesti nakatati katkuga ka sind? Kas tõesti ei antud sinulegi armu? Khh. Khh.

„Vastake, Vladivostok! Siin Moskva!”

Kogu maailm on pikali maas, näoli mudas ega kuule seda lõputut vihma, mis langeb seljale piiskadena, ega tunne, et nii suu kui ka nina on täidetud roostese veega.

Aga Moskva... Näe. Seisab. Jalgel. Nagu elus.

„Kas te olete seal kõik maha kärvanud või?!”

Ššššš...

Võib-olla vastasid nende raadioeetrisse tunginud hinged talle nii? Aga võib-olla tegi sellist häält foon? Ka surmal peab ju olema oma hääl. Ilmselt just selline: sosin. Tss... Nonoh. Ära sumise. Rahune maha. Rahune maha.

„Siin Moskva! Vastake!”

Ehk kuulevad nad nüüd?

Otsekohe köhatab keegi kõrvaklappides, tungib erutatud häälel läbi sisina, hüüab kaugele-kaugele:

„Me oleme siin! Moskva! Kuulen teid! Vastuvõtt! Moskva! Ärge ainult välja lülitage! Kuulen teid! Issand! Moskva! Moskva tuli kuuldele! Kui palju teil ellujäänuid on?! Meil on siin koloonia, kakskümmend viis tuhat inimest! Maa on puhas! Foon on null! Vesi pole saastatud! Toitu? Muidugi! Ravimeid on, on! Saadame teile päästeekspeditsiooni järele! Pidage ainult vastu! Kuulete, Moskva?! Peamine – pidage vastu!”

Iiiiiu. Tühjus.

See polnud mitte raadioside, vaid spiritistlik seanss. Ja see ei õnnestunud Artjomil kuidagimoodi. Hinged, keda ta välja kutsus, ei tahtnud tema juurde tulla. Neil oli ka teises ilmas hea. Nad vaatasid Artjomi kühmus kuju harvade valgussähvatuste ajal ülevalt, pilvede vahelt ja ainult muhelesid: sinna? Teie juurde? Ei, tutkit!

Khhhhhh.

Ta lõpetas neetud käepideme kruttimise. Tõmbas kõrvaklapid peast. Tõusis püsti, keris antennijuhtme korralikuks vihiks, aegamisi, sundides end jõuga korralikkusele – sest oleks tahtnud rebida selle tükkideks ja visata neljakümne kuuendalt korruselt kuristikku.

Pakkis kõik ranitsasse. Tõmbas selle saatana-ahvatleja selga. Viis alla. Metroosse. Homseni.

•••

„Kas desaktiveerimise tegid?” küsis sinine toru ninahäälselt.

„Tegin.”

„Räägi selgemalt.”

„Tegin!”

„Tegid sa jah...” Toru sirtsatas uskmatult ja Artjom paiskas selle vihaga vastu seina.

Ukse sees liigahtas lukk, tõmmates keeled sisse. Siis kõmatas see venivalt, avanes ja metroo puhus Artjomile vastu oma läpatanud rasket hingust.

Kuivetu võttis ta vastu ukselävel. Ta kas tajus, millal Artjom tagasi tuleb, või ei läinudki tegelikult kuhugi. Vist tajus.

„Kuidas sa end tunned?” küsis ta väsinult, heatahtlikult.

Artjom kehitas õlgu. Kuivetu kompis teda pilguga. Pehmelt nagu lastearst.

„Sind käidi otsimas. Teisest jaamast.”

Artjom vajus kühmu.

„Kas Möldri juurest?”

Tema hääles kõlksatas midagi, nagu oleks padrunikest põrandale kukkunud. Lootus? Või meelekindlusetus? Või mis?

„Ei. Keegi vanamees.”

„Mis vanamees?” Viimne jõud, mida ta oli hoidnud puhuks, kui kasuisa ütleb „jah”, voolas otsemaid Artjomist välja, läks kohe äravoolurenni ja nüüd soovis ta vaid pikali visata.

„Homeros. Ta ütles oma nimeks Homeros. Tunned sellist?”

„Ei. Ma lähen magama, onu Saš.”

•••

Naine ei liigutanud. Magab või ei maga, mõtles Artjom. Mõtles niisama, mehaaniliselt, sest tal polnud enam sellega asja, kas naine magab või teeskleb. Ta kuhjas riided sissepääsu juurde hunnikusse, nühkis värisedes õlgu, litsus end nagu orb Anjale külje alla, tõmbas teki peale. Kui oleks olnud teine tekk, poleks ta hakanud sellega jändama.

Jaama kell näitas vist seitset õhtul. Aga Anja peab kell kümme tõusma ja seentega tegelema minema. Artjom kui kangelane vabastati tööst seentega. Või kui invaliid? Ka muuga tegeles ta vastavalt oma suvale. Ärkas, kui naine vahetusest tuli, ja läks üles. Lülitas end välja, kui naine veel teeskles, et magab. Nii nad elasidki: vastandfaasis. Ühes voodis, eri mõõtmetes.

Ettevaatlikult, et naist mitte üles ajada, hakkas Artjom kuhjama tepitud punast riiet endale peale. Anja tajus seda ja sõna lausumata sikutas tekki raevukalt vastassuunas. Artjom andis alla, kui see idiootlik lahing oli kestnud minuti, ja jäi voodiveerele lamama alasti.

„Super,” ütles ta.

Naine vaikis.

Miks elektripirn algul põleb, aga pärast põleb läbi?

Siis heitis ta näoli patja – neid oli, jumal tänatud, kaks – soojendas seda hingeõhuga ja jäi niimoodi magama. Nurjatus unenäos nägi ta teistsugust Anjat – naervat, reibast, teda rõõmsalt aasivat, kuidagi täitsa noorukest. Kui palju aega oli möödas? Kaks aastat? Kaks päeva? Kurat teab, millal see olla võis. Neile tundus siis, et neil on terve igavik ees, mõlemale tundus nii. Tuleb välja, et see kõik oligi terve igavik tagasi.

Ka unenäos oli külm, aga seal külmetas Anja teda – tundub, et jooksutas jaamas alasti ringi – üleannetusest, mitte vihkamisest. Ja kui Artjom ärkas, uskus ta unisest inertsist veel terve minuti, et igavik pole lõppenud, et nad on Anjaga alles selle keskosas. Tahtis teda hüüda, andeks anda, kõik naljaks keerata. Siis meenus.

1 VDHN – lühendatult Rahvamajandussaavutuste Näitus. (toim) [ ↵ ]


Издательство:
Eesti digiraamatute keskus OU
Метки:
Поделится: