Название книги:

Kuningatütar

Автор:
Кира Касс
Kuningatütar

ОтложитьЧитал

Шрифт:
-100%+

Pühendatud Jim ja Jeannie Cassile. Lugematutel põhjustel, kuid peamiselt tänutäheks Callaway eest.


1. PEATÜKK


Ma ei suutnud hinge seitse minutit kinni hoida. Isegi minut tundus võimatu. Kord püüdsin joosta seitsme minutiga ühe miili, sest olin kuulnud, et sportlased suudavad seda neljaga. Ma ei jõudnud kuigi kaugele, sest poolel distantsil hakkas seest pistma.

Ometi suutsin ma seitsme minutiga käia ära ühe, paljude meelest üsna muljetavaldava käigu – saada kuningannaks.

Nimelt tulin ma ilmale täpselt seitse minutit enne vend Ahrenit. Nii et troon, mis oleks pidanud olema tema, sai minu omaks. Oleksin ma sündinud põlvkonna jagu varem, poleks seegi lugenud. Kuna Ahren oli meessoost, saanuks pärijaks tema.

Aga minu ema ja isa ei suutnud leppida, et nende esmasündinult röövitakse kroon lihtsalt kogemata kombel kaasa saadud, mis sest et võrdlemisi kaunite rindade tõttu. Seega muutsid nad seadust, rahvas juubeldas ja mind treeniti päevast päeva Illéa järgmiseks valitsejaks.

Vanemad ei mõistnud, et ehkki nemad püüdsid mu elu õiglaseks muuta, tundus see mulle ebaõiglane.

Püüdsin mitte kaevelda, sest andsin endale aru, kuidas mul vedas. Ometi tundus mõnedel päevadel ja isegi kuudel, et minu õlgadel lasus liiga suur koorem. Õigupoolest oleks see koorem igaühele liig.

Lappasin lehe läbi. Järjekordne mäss, seekord Zunis. Kakskümmend aastat tagasi teatas isa kuningaks saades esimese asjana kastisüsteemi kaotamisest ja minu eluajaga laguneski see järk-järgult koost. Mulle tundus siiani veider, et kunagi jagati inimesed meelevaldselt ahistavatesse raamidesse. Ema oli Viis, isa Üks. Täiesti jabur, seda enam, et erinevused ei paistnud kuskilt välja. Kust mina pidin teadma, kas kõnnin Kuue või Kolme kõrval? Ja mis vahet sel ka oli?

Kui isa kastide kaotamise välja kuulutas, juubeldas kogu rahvas. Ja isa lootis endamisi, et järgmise sugupõlvega loksuvad asjad Illéas paika.

Ent nii ei läinud – see viimane mäss oli vaid järjekordne juhtum pikas rahutuste reas.

„Kohvi, teie kõrgeausus?” küsis Neena ja asetas tassi mu lauale.

„Aitäh. Taldrikud võid ära viia.”

Lasin silmadega üle artikli. Seekord põletati maha restoran, sest omanik ei ülendanud kelnerit kokaks. Kelner väitis, et lubatud edutamisest taganeti tema perekonna kunagise kasti tõttu.

Maja tuhastunud varemeid silmitsedes ei osanud ma ausõna öelda, kelle poolt olla. Omanikul oli õigus edutada või vallandada, keda iganes ta soovis. Ja kelneril oli õigus eel-dada, et tema väärtus ei sõltu millestki, mida tehniliselt enam ei eksisteerinudki.

Lükkasin lehe eemale ja võtsin oma joogi. Isa lööb see rivist välja. Kindlasti ketras ta seda juhtumit juba praegu oma peas ning mõtles, mida ette võtta. Häda oli selles, et kui üks kastipõhine diskrimineerimisjuhtum õnnestuski lahendada, ei suutnud me tegeleda nende kõigiga. Neid oli liiga keeruline tuvastada ja neid juhtus kaugelt liiga tihti.

Panin kohvi käest ja läksin garderoobi. Oli aeg päevale vastu minna.

„Neena!” hüüdsin. „Tead sa, kus mu ploomikarva kleit on? See õlalindiga.”

Teenijatüdruk tõttas appi ja kissitas keskendunult silmi.

Neena oli palees uustulnuk. Ta töötas minu juures seitsmendat kuud. Leidsin ta, kui mu eelmine teenijanna kaheks nädalaks haigestus. Neena haaras mu vajadusi õhust ning tema seltskond ei seganud mind – seega palusin tal jääda. Lisaks oli tal hea moetunnetus.

Neena jõllitas mu hiiglaslikku garderoobi. „Võib-olla peaks siin inventuuri tegema.”

„Ole lahke, kui aega leiad. Mul ükskõik.”

„Vähemalt mitte seni, kuni mina siin teie kleitidele jahti pean,” noris ta.

„Täpselt!”

Ta naeris kaasa ning lappas samal ajal kiiresti kleite ja pükse läbi.

„Sul on täna ilus soeng,” ütlesin.

„Aitäh.” Kõik teenijatüdrukud kandsid tanusid, kuid Neena oskas sealjuures oma juustega eriti loominguline olla. Vahel raamisid ta nägu paksud mustad lokid, teinekord punus ta juuksed kuklas viimsetki kui salku varjavasse palmikusse. Praegu jooksid tal kaks laia patsi ümber pea, samas kui ülejäänud juuksed peitsid end tanu all. Vormirõivad kandis Neena samuti iga päev omapäraselt välja ja see meeldis mulle.

„Ah! Siin see peidus ongi!” Neena tõmbas põlvini ulatuva kleidi lae alt alla ja laotas tõmmule käele laiali.

„Suurepärane! Ja tead sa juhtumisi, kus asub mu hall jakk? See kolmveerandvarrukatega?”

Ta jõllitas mind surmtõsiselt. „Inventuur. Päris kindlasti.”

Itsitasin. „Sina otsi, mina riietun.”

Tõmbasin riided selga ja kammisin juuksed, valmistudes järjekordseks päevaks monarhia tulevase kaanetüdrukuna. Mu riided näisid piisavalt naiselikud, et paistaksin leebe, ent samas üksjagu ranged, et mind võetaks tõsiselt. Sellel joonel polnud lihtne balansseerida, kuid mina tegin seda iga päev.

Vaatasin peeglisse ja ütlesin oma peegelpildile.

„Sina oled Eadlyn Schreave. Sa oled järgmine selle riigi valitseja ja esimene tüdruk, kes peab sellega hakkama saama. Sinu võim on piiritu.”

Isa askeldas juba kontoris, kulm kipras. Kui silmad välja arvata, ei olnud ma tema moodi. Ega ka ema moodi, kui aus olla.

Oma tumedate juuste, ovaalse näo ja aasta läbi püsiva kerge päevitusega meenutasin vast kõige rohkem oma vanaema. Tema kroonimispäeva kujutav maal rippus neljanda korruse koridoris. Noorena uurisin seda päris tihti ja mõtisklesin, milline ma tulevikus välja hakkan nägema. Nüüd olingi peaaegu sama vana nagu tema sel maalil ja ehkki me polnud välimuselt identsed, tundsin end aeg-ajalt justkui tema kajana.

Läksin üle toa ja andsin isale põsemusi. „Hommikust.”

„Hommikust. Sa lehti nägid?” küsis isa.

„Jah. Vähemalt ei saanud keegi seekord surma.”

„Tänu taevale.” Need olid õudsed juhtumid, kui inimesed jäeti tänavale surema või kadusid hoopistükkis. Kohutav oli lugeda noortest meestest, kes peksti läbi lihtsalt seetõttu, et julgesid oma peredega kenamasse kanti elama kolida. Või naistest, keda rünnati, sest nad julgesid kandideerida ametitesse, mida neil minevikus poleks lubatud pidada.

Vahel ei kulunud motiivi ja kuriteo taga seisva inimese leidmiseks kuigi kaua aega, kuid väga sageli tuli tegeleda lihtsalt põgusate pealekaebamistega, mis lahenduseni ei viinud. Seda oli isegi kõrvalt kurnav jälgida – ja isale mõjus see hullemini kui mulle.

„Ma lihtsalt ei mõista.” Ta võttis lugemisprillid eest ja hõõrus silmi. „Nad ei tahtnud enam kaste. Me püüdsime käituda targalt ja neid aeglaselt kaotada, et kõigil jääks kohanemiseks aega. Aga nüüd põletavad nad maju maatasa.”

„Saame me seda kuidagi reguleerida? Kutsuda kokku nõukogu, mis kaebustega tegeleks?” Vaatasin taas fotot, mille nurgas seisis restorani omaniku nuttev poeg, sest kaotas kõik. Südames teadsin, et kaebusi tuleks kiiremini, kui keegi neid lahendada jõuaks. Samas uskusin veendunult, et isa ei suuda niisama käed rüpes istuda.

Isa vaatas mulle otsa. „Kas sina teeksid nii?”

Naeratasin. „Ei. Mina küsiks oma isalt, mida tema teeks.”

Ta ohkas. „Seda võimalust pole sul igavesti, Eadlyn. Sa pead olema tugev, otsustav. Kuidas sina selle kõne all oleva intsidendi praegu lahendaksid?”

Mõtlesin hoolikalt järele. „Seda pole võimalik lahti harutada. Pole mingit viisi tõestada, et kelnerit ei edutatud just vana kastisüsteemi tõttu. Praegu saame üksnes algatada juurdluse süütaja leidmiseks. See pere kaotas oma elatusallika ja keegi peab vastutama. Süütamine ei ole õigusemõistmise vahend.”

Isa raputas ajalehe kohal pead. „Sul on õigus. Ma tahan neid aidata. Kuid veel olulisem on leida viis kindlustamaks, et midagi sellist uuesti ei juhtu. Olukord võib kontrolli alt väljuda, Eadlyn, ja see on hirmus.”

Isa viskas lehe prügikasti, tõusis ja läks akna alla. Ta kehast kiirgas suurt stressi. Vahel pakkus tema roll talle nii palju rõõmu – näiteks pärast koolivisiite, kui ta hariduse parandamiseks nii palju tööd ära suutis teha. Või nähes terveid kogukondi õitsemas, sest tema juhtimisel saabus riiki rahuaeg. Aga neid hetki jäi aina harvemaks. Enamikul päevadel muretses ta oma riigi pärast ja pidi ajakirjanikele head nägu ette manades lootma, et tema väline rahulikkus ka alamatele külge hakkab. Ema aitas tal seda koormat vapralt kanda, kuid kokkuvõttes lasus Illéa saatus ikkagi isa õlul. Ühel päeval pannakse see minu õlule.

See kõlab küll pealiskaudselt, kuid kartsin juba praegu hullupööra, et lähen enneaegselt halliks.

„Kirjuta mulle meelespea, Eadlyn. Et ma kirjutaksin Zuni kubernerile Harpenile. Ja tingimata Joshua Harpenile, mitte tema isale. Kipun kogu aeg unustama, et viimastel valimistel kandideeris hoopis tema.”

Maalisin meelespea elegantses kursiivis. Ise mõtlesin, kui rõõmsaks mu püüdlused isa hiljem muuta võivad. Väiksena jäi mu kirjatehnika talle kogu aeg hambu.

Naeratasin omaette, kuid silmi uuesti isale tõstes vajusid suunurgad kohe allapoole tagasi – paps hõõrus otsaesist, püüdes meeleheitlikult kõigile probleemidele korraga lahendust leida.

„Isa?”

Ta pööras ringi ja ajas selja sirgu, nagu peaks isegi minu ees tingimata vankumatu paistma.

„Miks see sinu meelest juhtub? See polnud alati ju nii.”

Isa kergitas kulmu. „Muidugi ei olnud,” sõnas ta peaaegu nagu iseendale. „Alguses tundusid kõik rahul. Inimesed tähistasid iga uue kasti kaotamist. Asjad hakkasid allamäge minema alles viimastel aastatel, kui kõik kastid on kaotatud.”

Ta vaatas aknast kaugusesse. „Minu ainus pakkumine on see, et kastisüsteemis üles kasvanud inimesed näevad, kui palju parem nüüd elada on – olgu siis abielluda või tööd leida. Pere finantsid ei sõltu üksnes ühestainsast ametist. Ja kõik võivad õppida, mida soovivad. Aga need, kes kasvavad juba üles ilma kastideta ja kipuvad nüüd sõdima… nad vist lihtsalt ei oska midagi muud teha.”

 

Uuesti pilku minu poole pöörates kehitas isa õlgu. „Ma vajan aega,” pobises ta omaette. „Ma vajan aega, et asjad korraks ootele panna, need korda teha ja siis taas käima lükata.”

Ta kulmude vahel laiutas juba väga sügav korts. „Isa, ma kardan, et see ei ole võimalik.”

Isa itsitas. „Me oleme seda enne ka teinud. Ma mäletan, kui…”

Nüüd tema pilk muutus. Viivuks silmitses ta mind pilguga, kust paistis mingi sõnatu küsimus.

„Isa?”

„Jah.”

„On sinuga kõik korras?”

Paps pilgutas paar korda. „Jah, kullake, kõik on hästi. Hakka sina eelarvekärbetega pihta. Siis saame need pärastlõunal üle vaadata. Pean kohe su emaga rääkima.”

„Muidugi.” Matemaatika polnud mu tugevaim külg, nii et kõik eelarvekärped ja finantsplaanid nõudsid minult kõige muu kõrval poole rohkem aega. Samas keeldusin ma kategooriliselt võimalusest, et mõni isa nõunik mu õla taga seisaks ja rehkendusapsud jooksult ära klaariks. Isegi, kui pidin selleks terve öö üleval olema, pidid mu tehted paika pidama.

Ahren oli muidugi matemaatikas suurepärane, kuid tema ei pidanud istuma kõigil neil eelarve-, tervishoiu- ja linnaplaneeringuaruteludel. Seitse lolli maksuminutit ja läinud ta oligi.

Isa patsutas mind õlale ja kadus. Numbritele keskendumine võttis kauem aega kui tavaliselt. Mul mõlkus ikka meeles isa imelik pilk. Miski ütles mulle, et see oli seotud minuga.

2. PEATÜKK


Pärast õige mitut eelarve seltsis veedetud tundi otsustasin, et nüüd pean küll pead puhkama. Naasin tuppa, et Neena saaks mulle käemassaaži teha. Armastasin neid väikeseid luksusehetki oma päevas väga. Täpselt minu mõõtude järgi õmmeldud kleidid, tavalise neljapäeva tähistamiseks kaugelt kohale lennutatud magustoidud, lõputud ilusad esemed – need kõik olid selle töö suured plussid.

Mu toa aknad avanesid aedadele. Päeva edenedes muutus ka valgus soojemaks, mesisemaks ja paitas mu toa kõrgeid seinu. Keskendusin sellele soojale ja Neena hoolikatele sõrmedele.

„Igatahes, isa nägu muutus naljakaks. Nagu oleks ta minutiks hoopis mujal viibinud.”

Püüdsin Neenale ka isa hommikust iseäralikku haihtumist selgitada, kuid see tundus keeruline. Ma ei teadnud ju isegi, kas ta leidis ema üles või mitte – tagasi kontorisse paps igatahes ei tulnud.

„Arvate, et kuningas on haige? Väsinud tundub ta viimasel ajal küll.” Neena maagilised käed ei peatunud nende küsimuste ajal hetkekski.

„Tundub või?” küsisin vastu. Ma polnud suurt midagi märganud. „Küllap see tuleb lihtsalt stressist. Kõlab loogiliselt, arvestades kõiki neid otsuseid, mida ta langetama peab.”

„Ja ühel päeval langetate neid teie,” sõnas Neena, hääles ühekorraga nii siiras mure kui ka paras annus huumorit.

„Mis tähendab, et pead tegema mulle vähemalt poole rohkem massaaže.”

„Ei tea. Paari aasta pärast tahaksin ehk juba midagi sootuks uut proovida,” vastas teenijatüdruk.

Krimpsutasin nägu. „Mida sa siis teha tahaksid? Palees töötamist on raske üle trumbata.”

Aga Neenal polnudki mahti mu küsimusele vastata, sest uksel kõlas koputus.

Tõusin püsti, viskasin jaki taas õlgadele ja noogutasin Neenale, et ta ukse avaks.

Seal seisis ema, nägu naerul. Ja tema kannul isa, endal nii rahulolev nägu peas. See oli alati nii. Riiklikel koosviibimistel või tähtsatel õhtusöökidel seisis ema isa kõrval või otse tema selja taga. Aga kui nad olid lihtsalt abikaasad, mitte kuningas ja kuninganna, sörkis isa alati emal sabas.

„Tere, ema!” hüüdsin teda kallistama joostes.

Ema lükkas paar juuksesalku mu kõrva taha ja naeratas. „Kui kena sa välja näed, kullake.”

Astusin sammu uhkelt eemale ja silusin oma kleiti. „Käevõrud annavad viimase lihvi, kas sa ei arva?”

Ema itsitas. „Milline põhjalikkus!” Vahel harva lasi ema ka mul talle ehteid valida, aga talle endale ei pakkunud see nii suurt lõbu. Ühtlasi ei pidanud ema vajalikuks loomulikku ilu mingite lisanditega rõhutada. Õige ka – temal polnud seda päris kindlasti vaja. Mulle meeldis, et ema oli tõeliselt klassikaline.

Ema pööras end ringi ja puudutas Neenat õlast. „Võid minna,” sõnas ta tasakesi.

Neena tegi kniksu ja jättis meid omavahele.

„Kas miski on halvasti?” küsisin.

„Ei, kullake. Me tahame sinuga lihtsalt nõu pidada.” Isa sirutas käe ja juhtis meid kõiki laua äärde. „Me tahaksime arutada ühte võimalust.”

„Võimalust? Kas me läheme reisile?” Ma jumaldasin reisimist. „Palun öelge, et viimaks ometi rannapuhkusele? Äkki ainult meie kuus?”

„Mitte päris… Me ei läheks niivõrd ise paleest ära, kuivõrd kutsuksime teisi siia,” sõnas ema.

„Oh! Natuke seltsi! Kes on kutsutud?”

Vanemad vahetasid omavahel pilke ja ema jätkas. „Sa tead ju, et riik on ohtlikus olukorras. Inimesed on rahutud ja õnnetud ning me ei oska kogu seda pinget kuidagi maandada.”

Ohkasin. „Muidugi tean.”

„Niisiis otsime võimalust moraali tõsta,” lisas isa.

See kõlas hästi! Tavaliselt hõlmas moraalitõstmine pidusid. Ja pidutsemiseks olin mina alati valmis. Hakkasin juba peas uut kleiti disainima, kuid raputasin end siis käesolevasse hetke tagasi. „Mis teil plaanis on?”

Isa asus selgitama. „Noh, publik reageerib alati kõige paremini meie perega seotud headele uudistele. See aasta, kui meie emaga abiellusime, oli üks parimaid riigi ajaloos. Ja mäletad sa, kuidas kõik tänavatel pidutsesid, kui Osten sündima hakkas?”

Naeratasin. Olin toona ainult kaheksane, kui Osten ilmavalgust nägi, aga mäletan elu lõpuni, kui elevile kogu maa sellest uudisest sattus. Isegi minu magamistuppa kostis muusika peaaegu koiduni.

„See oli imetore.”

„Oli tõesti. Ja nüüd vaatavad inimesed sinu poole. Õige varsti saad sina nende kuningannaks.” Isa vaikis korraks. „Nii me siis mõtlesime, et ehk sa nõustud tegema midagi, mis ühelt poolt inimesi põnevil hoiaks, aga teisalt tuleks ka sulle endale kasuks.”

Kissitasin silmi, mõistmata, kuhu isa oma jutuga tüürib. „Ma kuulan.”

Ema köhatas kurgu puhtaks. „Sa tead ju, et riikidevaheliste suhete kindlustamiseks pandi printsessid mehele võõrastele printsidele.”

„Ma kuulsin ikka õigesti, et sa kasutasid seal ikka mineviku vormi, jah?”

Ta naeris, kuid mitte siiralt. „Jah.”

„Väga hea. Sest prints Nathaniel näeb välja nagu zombi, prints Hector tantsib nagu zombi ja kui Ühendatud Saksamaa prints jõulupeo ajaks isiklikku hügieeni käsile ei võta, ei tohiks talle kutset saata.”

Ema hõõrus tusaselt oimukohti. „Küll sa oled peps, Eadlyn.”

Isa kehitas õlgu. „Võib-olla see polegi nii halb,” sõnas ta emalt pikka pilku teenides.

Kortsutasin kulmu. „Mis asja te ometi räägite?”

„Sa tead ju, kuidas meie sinu emaga kohtusime,” alustas isa uuesti.

Pööritasin silmi. „Kõik teavad. See on sisuliselt muinasjutt.”

Minu sõnade peale muutusid nende pilgud soojaks, palgeile kerkisid naeratused. Nad kallutasid end kergelt üksteise poole ning isa hammustas ema vaadates huulde.

„Andestust! Võtke end kokku! Esmasündinu toas!”

Ema punastas, isa köhatas ning jätkas. „Valik lõppes meile väga edukalt. Ja ehkki minu vanematel olid omad mured, võib sama öelda nende kohta. Nii et… me lootsime, et…” Ta kõhkles ja vaatas mulle silma.

Mul kulus nende vihjete mõistmiseks omajagu aega. Ma teadsin küll, mis Valik oli, kuid mitte iialgi, mitte moka otsastki polnud kunagi isegi vihjatud, et see võiks ka meie puhul kõne alla tulla, eriti veel minu puhul.

„Ei.”

Ema tõstis manitsevalt käe. „Kuula…”

„Valik!” turtsatasin ma. „See on hullumeelsus!”

„Eadlyn, püüa nüüd mõista.”

Vaatasin isale sügavalt silma. „Sa lubasid – sa lubasid –, et ei sunni mind iial ühegi alliansi pärast abielluma. Kuidas see nüüd teistmoodi läheb?”

„Kuula meid ära,” palus ema.

„Ei!” hüüdsin. „Ma ei taha!”

„Rahune, kallike.”

„Ära räägi minuga nii. Ma pole laps!”

Ema ohkas. „Praegu käitud sa küll nii.”

„Ja teie võtate endale vaba voli mu elu ära rikkuda!” Tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja. Lootsin paaniliselt, et see aitab mõtteid koguda. See ei saanud ometi juhtuda. Mitte minuga.

„See on tohutu võimalus,” käis isa peale.

„Te püüate mind mingile võõrale nolgile parseldada!”

„Ma ju ütlesin sulle, et ta on põikpäine,” kostis ema isale.

„Huvitav, kust ta selle küll pärinud on,” vastas too põgusa naeratuse saatel.

„Halloo, ärge rääkige minust, nagu mind polekski siin!”

„Vabandust,” sõnas isa. „Aga palun lihtsalt mõtle sellele võimalusele.”

„Aga Ahren? Kas tema ei võiks seda teha?”

„Ahren pole tulevane kuningas. Ja takkapihta on tal Camille.”

Printsess Camille oli Prantsusmaa troonipärija, kel õnnestus paari aasta eest oma ripsmeid täpselt Ahreni südame rütmis pilgutada.

„Aga laulatage siis nemad!” anusin.

„Kui õige aeg on käes, saab Camille’ist kuninganna täpselt nagu sinust. Ja seega peab tema sarnaselt sinuga oma partneri kätt paluma. Oleks see Ahreni teha, kaaluksime praegu ka seda võimalust – aga pole.”

„Aga Kaden? Mis temal viga on?”

Ema naeris taas oma naljata naeru. „Ta on alles neliteist! Me ei saa nii kaua oodata. Inimesed tahavad kohe millelegi kaasa elada.” Ema vedas silmad pilusse ja silmitses mind. „Ja ütle, kas tõesti poleks juba aeg kedagi enda kõrvale otsima hakata?”

Isa noogutas. „Emal on õigus. Seda rolli ei tohiks üksi kanda.”

„Aga ma ei taha veel abielluda. Palun ärge sundige mind. Ma olen alles kaheksateist.”

„Mina olin sinu isaga abielludes täpselt sama vana,” viitas ema.

„Ma ei ole valmis,” protesteerisin edasi. „Ma ei taha abikaasat. Palun ärge sundige mind.”

Ema sirutas käe üle laua ja asetas selle minu oma peale. „Keegi ei tee sulle midagi. Sina teeksid midagi oma rahvale – see oleks nagu kingitus.”

„Sa tahad, et teeskleksin naeratust, kui tegelikult tahaksin nutta.”

Ema kortsutas õhkõrnalt kulmu. „See käib meie tööga alati kaasas.”

Jõllitasin teda sõnatult – ta oleks tõesti võinud mõne parema põhjenduse leida.

„Eadlyn, ehk võtaksid veidi aega ja mõtleksid sellele,” pakkus isa rahulikult. „Ma tean, me palume sinult palju.”

„Kas see tähendab, et mul on valikut?”

Isa hingas sügavalt sisse. „Tegelikult, kullake, oleks sul neid sel juhul isegi kolmkümmend viis.”

Kargasin toolilt püsti ja osutasin uksele.

„Kaduge!” nõudsin. „Kohe praegu!”

Sõnagi lausumata lahkusid nad mu toast.

Kas nad siis tõesti ei teadnud, kes ma olen? Kelleks nad mu treenisid? Ma olin Eadlyn Schreave. Minu võim oli piiritu.

Kui nad tõesti arvasid, et on lihtsalt pääsenud, arvaku uuesti.

3. PEATÜKK


Õhtust otsustasin süüa oma toas. Mul polnud vähimatki tahtmist peret näha. Olin nende kõigi peale pahane. Selle pärast, et vanemate õnn õitses, et Ahren kaheksateist aastat tagasi ka kiiremini liigutada ei võinud, et Kaden ja Osten veel nii noored olid.

Neena tiirutas ümber laua ja täitis mu tassi. „Aga lõpuks jääte nende plaaniga ikkagi nõusse, preili?” küsis ta.

„Püüan seda isegi alles välja mõelda.”

„Mis siis, kui ütleksite neile, et olete juba kellessegi teise armunud?”

Raputasin pead ja sonkisin taldrikus. „Mul õnnestus kolme kõige tõenäolisemat kandidaati just nende nina ees solvata.”

Neena asetas laua keskele väikese taldriku šokolaadikommidega. Ta arvas õigesti, et tahan neid rohkem kui kaaviariga kaetud lõhet.

„Ehk mõnda valvurisse siis? Teenijatüdrukutega juhtub seda alatasa,” sõnas Neena itsitades.

Turtsatasin. „Palju õnne neile, kuid nii meeleheitel ma veel ka ei ole.”

Ta naer hajus.

Taipasin kohe, et solvasin teda, kuid miskit polnud parata – ma ei saanud leppida igaühega, eriti veel mõne valvuriga. Isegi selle kaalumine näis mõttetu ajaraisk. Ent ma vajasin kiirelt lahendust.

„Ma ei mõelnud seda nii, Neena. Asi on lihtsalt selles, et minult oodatakse palju rohkem.”

„Loomulikult.”

„Olen tänaseks lõpetanud, nii et võid minna. Jätan toidukäru ukse taha.”

Neena noogutas ja lahkus sõnagi lausumata.

Piidlesin šokolaadikomme, kuid lõin siis söögile üldse käega ja tõmbasin hoopis öösärgi selga. Ema ja isaga polnud mul praegu midagi arutada ja Neena mind ei mõistnud. Ma pidin rääkima kellegagi, kes seisaks kindlasti minu selja taga – kellegagi, kes aeg-ajalt tundus olevat minu teine pool. Ma vajasin Ahrenit.

 

„On sul kiire?” küsisin venna ukse vahelt sisse piiludes.

Ahren istus oma laua taga ja kirjutas. Ta blondid juuksed olid päevastest askeldustest sassis, aga silmad kaugeltki mitte väsinud. See tekitas isegi pisut kõhedust, kui väga ta meenutas isa noorena. Ta kandis ikka veel dineerõivaid, kuid oli kuue ja lipsu õhtutoiminguteks seljast visanud. „Taevas halasta, koputa ometi.”

„Ma tean, ma tean, kuid see on hädaolukord.”

„Kutsu siis valvur appi,” nähvas ta ja püüdis taas oma paberitele keskenduda.

„Sa pole esimene, kes seda pakub,” pobisesin omaette. „Aga tõsiselt, Ahren, aita mind. Ma vajan väga su abi.”

Ahren piilus üle õla minu poole. Ta tahtis järele anda, seda oli kohe näha. Ja juba lükkaski ta jalaga ühe tooli enda kõrvalt minu poole. „Tere tulemast minu kontorisse.”

Võtsin ohates istet. „Mida sa kirjutad?”

Ta kuhjas kähku hunniku pabereid selle lehe peale, mille kallal oli just vaeva näinud. „Kirja Camille’ile.”

„Helista parem.”

Venna nägu lõi särama. „Oo jaa, seda teen ma kindlasti. Aga lisaks saadan talle ka selle.”

„Imelik. Millest teil ometi nii palju rääkida on, et see täidab terve telefonikõne ja kirja veel lisaks?”

Ahren kallutas pead. „Võta teadmiseks, et neil kahel asjal on täiesti erinev otstarve. Telefonikõned on uudiste jagamiseks, kirjad asjade jaoks, mida alati kõva häälega välja öelda ei saa.”

„Ah soo?” Kallutasin end kirja üles leidmiseks lähemale.

Enne, kui sain isegi käe välja sirutada, rabas Ahren sellest kinni. „Ma mõrvan su,” lubas ta.

„Väga hea,” turtsatasin vastu. „Siis oled sina troonipärija ja võid Valikuga oma kallile Camille’ile hüvasti öelda.”

Vend ajas silmad pärani. „Mis asja?”

Langesin jõuetult tagasi toolile. „Ema ja isa tahavad moraali tõsta,” selgitasin võltspatriootlikul toonil. „Ja nad on otsustanud, et Illéa helge tuleviku nimel pean mina korraldama Valiku.”

Ootasin tagasihoidlikku šokki. Ehk isegi kaastundlikku kätt oma õlal. Ahren seevastu kallutas pea kuklasse ja purskas naerma.

„Ahren!”

Ei mingit kasu. Ahren vajus kööku ja laksas veel lagistades oma põlvede pihta.

„Su ülikond läheb kortsu,” hoiatasin. Selle peale hirnus ta veel kõvemini. „Taevas halasta, lõpeta! Mida ma nüüd siis tegema pean?”

„Kust mina seda tean! Uskumatu, et nad loodavad selle õnnestumist,” sõnas ta viimaks, naeratus ikka veel näol.

„Mida see veel tähendama peaks?”

Vend kehitas õlgu. „Ma ei tea. Olen ikka mõelnud, et kui sa kunagi abiellud, siis nii möödaminnes. Arvasin, et kõik mõtlesid samamoodi.”

„Ja mida see veel tähendama peaks?”

Viimaks tuli ka soe puudutus, millele ma nii väga lootsin – Ahren võttis mu käe. „Ole nüüd, Eady. Sa oled alati nii iseseisev. See on kuninganna sinus. Sulle meeldib olukorda kontrollida, asju oma äranägemise järgi teha. Ma ei arvanud, et soovid enda kõrvale partnerit enne, kui oled vähemalt natuke aega üksi valitsenud.”

„Mitte et mul algusest peale üldse mingit valikut oleks antud,” pobisesin ja kallutasin pea rinnale, kuid piidlesin venda jätkuvalt altkulmu.

Ta ajas huuled torru. „Vaene väike printsess. Ei tahagi maailma valitseda?”

Laksasin vennale käe pihta. „Seitse minutit – see oleksid pidanud olema sina. Mina istuksin ka parema meelega ja kritseldaksin aina, mitte ei töötaks kogu aeg. Ja kogu see Valiku lollus! Kas sa ei taipa, kui kohutav see kõik on?”

„Kuidas sina neile üldse ette sattusid? Arvasin, et Valik on minevik.”

Pööritasin silmi. „Minuga pole sel midagi pistmist. See ongi kõige hullem. Isa maadleb avaliku kriitikaga ja vajab pettemanöövrit.” Vangutasin pead. „Olukord halveneb pidevalt, Ahren. Inimesed hävitavad kodusid ja ärisid. Mõned on surnud. Isa pole põhjustes päris kindel, kuid arvab, et peamiselt tuleb vaadata meievanuste poole, kes pole kunagi kastisüsteemis elanud.”

Ahren paistis imestunud. „See pole loogiline. Kuidas võib piiranguteta üles kasvamine sinus protesti tekitada?”

Vaikisin ja mõtlesin pisut. Kuidas selgitada seda, mida isegi ainult kahtlustasin. „Noh, mina kasvasin teadmisega, et minust saab kord kuninganna. Nii oli. Ei mingit valikut. Sina kasvasid teadmisega, et sinul on valik. Sa võid valida sõjaväelise karjääri, õppida suursaadikuks, võid teha paljusid asju. Aga mis siis, kui kõike seda ei juhtu? Kui sa avastad järsku, et neid võimalusi polegi tegelikult, millesse sa uskusid?”

„Huh,” sõnas ta seepeale. „Nii et neil ei lasta töötada?”

„Töötada, õppida, teenida. Räägitakse, et lastel ei lasta oma vanade kastide pärast isegi abielluda. Miski ei lähe nii, nagu isa lootis, ja kõike seda on peaaegu võimatu kontrollida. Kas meie saame sundida inimesi õiglasteks hakkama?”

„Ja seda püüabki isa praegu välja nuputada?” küsis vend skeptiliselt.

„Jah. Kuni ta mingi plaani paika saab, pean mina katet tegema.”

Ahren itsitas. „See kõlab palju loogilisemalt kui see, et sul tekkisid ühtäkki romantilised kalduvused.”

Vangutasin pead. „Lase olla, Ahren. No ja mis siis, et abielu mind ei huvita? Mis vahet sel on? Teised naised võivad vallalised olla.”

„Aga nemad ei pea riigile troonipärijat kinkima.”

Virutasin talle veel ühe obaduse. „Aita mind! Mida ma tegema pean?”

Ta otsis mu pilku. Kuna mina oskasin lugeda pea igat venna emotsiooni, tajus ka tema nüüd, et olen kabuhirmul. Mitte ärritunud või vihane. Mitte nördinud ja pettunud.

Ma kartsin.

Üks asi oli valitseda, hoida miljonite inimeste elu oma peopesal. See oli töö. Seal sain ma koostada nimekirju, tehtut läbi kriipsutada, korraldusi delegeerida. Aga see siin oli palju isiklikum – veel üks nurgake minust, mis peaks kuuluma mulle, kuid ei kuulu.

Ahreni vallatu naeratus kadus. Ta sikutas mu tooli enda omale lähemale. „Kui nad tahavad inimesi eksitada, siis äkki saad pakkuda neile teisi… võimalusi. Võimalik abielu pole ainus valik. Aga nüüd selle peale mõeldes on nad arvatavasti sellele järeldusele jõudes kõik teised mõeldavad variandid ka läbi kaalunud ja hüljanud.”

Peitsin pea kätesse. Ma ei tahtnud öelda, et pakkusin ühe variandina välja teda ning kaalusin isegi Kadenit. Tundsin ju isegi, et tal on õigus – Valik oli nende viimane ja ainus võimalus.

„Aga asi on nii, Eady. Sa oled esimene tüdruk, kes trooni oma valdusesse saab. Ja inimeste ootused on kõrged.”

„Nagu ma ei teaks.”

„Ent,” jätkas ta, „see annab kõvasti läbirääkimisruumi.”

Tõstsin oma pead, aga ainult kriipsu võrra. „Mida sa silmad pead?”

„Kui sind tõesti seda tegema sunnitakse, siis kauple.”

Lükkasin selja sirgeks. Mõtted hakkasid juba selles suunas jooksma, mida võiksin endale välja rääkida. Ehk õnnestuks hakkama saada ilma käepalumiseta.

Ilma käepalumiseta!

Kui piisavalt kiiresti räägin, nõustub isa küllap kõigega. Peamine, et ta saab oma Valiku.

„Kauple,” sosistasin.

„Täpselt.”

Kargasin püsti, haarasin Ahrenil kõrvadest ja surusin matsuva musi ta laubale. „Sa oled mu kangelane!”

Vend naeratas. „Teie teenistuses, mu kuninganna.”

Itsitasin ja äsasin talle veel ühe obaduse. „Aitäh, Ahren.”

„Mine nüüd tööle,” ütles ta ukse poole viibates. Vend ei suutnud ära oodata, millal saab oma kirja juurde naasta. Minu elu polnud nii oluline.

Tõttasin pliiatsit ja paberit otsima. Ma pidin mõtlema.

Ümber nurga tormates jooksin kellelegi otse sülle ja kukkusin selili põrandale.

„Ai!” protesteerisin ja vaatasin otsa Kile Woodworkile, proua Marlee pojale.

Kile’il ja teistel Woodworkidel asusid toad meiega samal korrusel. See oli erakordne au. Või tüütus. Oleneb, kuidas keegi nende peresse suhtus.

„No andke andeks,” puhisesin.

„Ega mina ei jooksnud,” sõnas noormees maha kukkunud raamatuid kokku korjates. „Sa võiksid vaadata, kuhu tormad.”

„Džentelmen pakuks nüüd oma kätt,” meenutasin talle.

Pilku minule heites langesid Kile’i juuksed talle silmadele. Ta vajas hädasti nii juuksurit kui ka habemeajajat. Ka särk oli talle kaugelt liiga suur. Ma ei teadnudki, keda või mida ma rohkem häbenesin – kas tema lohakust või oma peret, et meid sellise katastroofiga aina seostati.

Eriti närvi ajas mind see, et Kile polnud alati nii kasimatu ega pidanud seega olema ka praegu. Kui raske on ometi kammiga läbi juuste tõmmata?

„Eadlyn, sa pole mind kunagi džentelmeniks pidanud.”

„Tõsi.” Ajasin end iseseisvalt jalule ja rapsisin kleidi puh-taks.

Viimased kuus kuud oli mind Kile’i vähem kui põnevast seltsist säästetud. Ta läks Fennleysse mingile kursusele ning tema ema jahvatas sellest alates poisi lahkumise päevast. Ma ei teadnud, mida ta õppis ja see ei huvitanudki mind. Aga nüüd oli ta tagasi ja tema siinolek tekitas järjekordset peavalu kõigi peavalude pikas nimekirjas.

„Ja mis küll sunnib sellist daami jooksma?”

„Asjad, mille mõistmiseks sina liiga juhm oled.”

Ta naeris. „Muidugi, sest ma olen selline lihtsameelne. Ime, et ma ise ennast pesta suudan.”

Tahtsin juba küsida, kas ta tõesti teeb seda, sest välja paistis küll nii, nagu pistaks ta seepi nähes kohe teises suunas jooksu.

„Loodetavasti on üks nendest raamatutest sissejuhatus etiketti. Sa vajad selles vallas hädasti värskendust.”

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?

Издательство:
Eesti digiraamatute keskus OU
Серии:
Valik
Книги этой серии:
  • Kuningatütar
Метки:
Поделится: